Tere!

Kirjutas Super User

Läbi aegade on inimesi paelunud looduse vägi ja lumm. Keskkonda hästi tundes ja kasutades, aga ka austades on võimalik luua inimeste ja looduse vahele tasakaalukad suhted. Sel viisil on meist saanud Euroopa üks vanemaid rahvaid, kelle kodumaa kivid, veekogud, pinnavormid ja põlispuud on ühtlasi osa põlisrahva vaimsest pärandist. Lohukivid jutustavad meie maaviljeluse algusest, üleloomulike olenditega seotud paigad pajatavad muistseid lugusid ning looduslikud pühapaigad hoiavad teadmist, et loodus ja laiemalt elu on püha.

Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) ja Maailma Looduse Fond (WWF) kinnitavad, et looduslikud pühapaigad on inimkonna vanimad kaitsealad. Põliselanikud on hiites loodust kaitsnud igiammustest aegadest peale. Vähemalt osaliselt tugineb sellele ka meie tänane maastikuline mitmekesisus ja elurikkus. Võrreldes ülejäänud õhtumaise Euroopaga on Eestis looduslikud pühapaigad ning nendega seotud tavad ja uskumused jõudnud kaasaega silmatorkavalt rohkearvuliselt ja elavalt.

Juba meie kauged esivanemad märkasid, et looduslikes pühapaikades on iseäralik vägi. Aupaklikult lähenedes võivad nad anda tervist, lasteõnne, edenemist, sisemist tarkust ning meelerahu. Sarnane looduse vägi avaldub ka teatud pühadel aegadel mida me praegugi tähistame, näiteks hingedeajal, jõuludel, vastla - ja jaanipäeval.

Käesolev võrguleht tutvustab kolme riigi muistseid looduspaiku. Lisaks Eesti Juuru ja Muhu kihelkonnale on hõlmatud Lätist Riia, Vidzeme, Zemgale ja Kurzeme piirkond ning Rootsist Gävleborg'i maakond. 

Loodame, et siin pakutav teave aitab teil tutvuda Länemere-äärsete maade loodus - ja kultuuripärandiga ning aitab paremini mõista kohalike põlisrahvaste maailmavaadet ja meelelaadi. 

Enne püha looduspaiga külastamist tasub meelde tuletada, millised on seal kehtivad head tavad.

 

HEAD TAVAD

Looduslikku pühapaika minnakse eeskätt mõtisklema, jõudu koguma, tervist ja nõu saama, palvetama ja ande viima. Pühapaigad toovad kosutust ja abi inimestele, kes tulevad lugupidamisega paiga ja põlisrahva vastu ning  järgivad ajaloolisi häid tavasid.

Puhtus

Pühapaika tule kainena, puhta ihu, rõiva ja meelega ning ära jäta endast maha sodi ega mustust. Nagu kirikusse, nii ka looduslikku pühapaika sisenetakse jalgsi ning sinna ei viida loomi. Asjale mine pühapaigast välja.

Puutumatus

Pühapaigas ei tehta mõtte, sõna ega teoga liiga ühelegi elavale olendile, ei inimesele, loomale, puule-põõsale ega maapinnale. Pühast paigast ei või oksagi murda, lilli, marju või seeni korjata, kala püüda, ega muid loodusande varuda, teab vanarahva tarkus.

Rahu

Pühapaigas hoitakse vaikust ja rahu, et mitte häirida selle asukaid ega kylastajaid. Hing või haldjas on igal puul, kivil veekogul ja paigal.

Annid

Pühapaigas võib anniks siduda looduslikust kiust paela, riideriba, lõnga vms. Kõige parem, kui seotud lõng on valget või punast värvi ja pael ise punutud. Pane tähele, et seotud pael poleks kunstkiust ega oleks pingul. Sa võid jätta pühapaika ka münte, väärisesemeid või kaapida hõbevalget. Anniks võib jätta ka osakese värskest toidust ja joogist.

Tavade rikkumine

Pühapaikadeks on valitud ilmselt väekohad, mis võivad inimesele kohatu käitumise korral ka hukutavalt mõjuda. Nii kaugemast minevikust kui ka tänapäevast leidub rohkesti näiteid, kuidas pühapaika  häirides või rikkudes on paljud inimesed saanud tõsiselt viga – haigestunud või isegi surnud. Seepärast tasub ajaloolisi tavasid tõsiselt võtta. Parem karta kui kahetseda, ytleb vanasõna.


Material on the website reflects the authors views and

Error. Page cannot be displayed. Please contact your service provider for more details. (6)

the Managing Authority cannot be held liable for the information published by the project partners.
Materiāli mājas lapā atspoguļo autoru uzskatus, un Vadošā Iestāde nevar tikt saukta pie atbildības par projekta partneru publicēto informāciju.